Täpselt 2 aastat tagasi, nii ka nüüd, võtsin taaskord õppekavasse elektroonika.
Elektroonika õppekava eesmärk: kevadeks ehitab igaüks enesele väikese arvuti (lihtsamad 3 bitised, keerukamad 7 bitised), mis oskab liita ja lahutada.
Esimesel tunnil käsitlesime teemat, et mis asi on elekter, kuidas liiguvad elektronid ja kuidas märgitakse elektrivoolu suunda. Ajalooliselt on kujunenud välja nii, et need on erinevad. Kokkuleppeline suund on plussilt miinusele, kuid elektronid liiguvad miinuselt plussi suunas.
Arutlesime selle üle, et elekter jõuab peaaegu valguse kiirusel ühest juhtme otsast teise, samas aga üks üksik elektron seal juhtme sees liigub edasi vaid 1 mm / 10 min jooksul. Selles valguses tunduvad need elektronid päris uimased olevat.
Arutasime teemal pinge ja vool. Akude mahtuvus, et miks näiteks ei saa kahe tavalise Lego NXT roboti akuga autot käivitada? Kaks NXT akut on kokku 14,8 V ja autoaku on 14,4 V – ampritest ja seeläbi võimsusest jääb puudu.
Ja miks linnukesed võivad elektri kõrgepingeliini otsas istuda? Ja et inimesed võiksid ka ning midagi ei juhtuks. Aga rippuda selle õhuliini küljes ei tasu, kuna keha võib olla maale liiga lähedal ja siis tekib läbilöök.
Arutasime küsimuse üle, et mis on vahelduvvool, seinast tulev 50Hz. Ja küsimusele, kui palju me saame seinast voolu/võimsust tarbida, jõuti alguses üksmeelsele lahendusele, et “nii palju kui elektrijaam võimaldab”. Tegelikkuses aga selgus, et kuni elektrijaamani on tohutus koguses kaitsmeid ees, mis piiravad ära voolu kasutamise.
